Archive for the ‘head-paremat’ Category
You are currently browsing the archives for the head-paremat category.
You are currently browsing the archives for the head-paremat category.
Tuli ettepanek teha ühe toreda lapse sünnipäevalauale kaunistatud muffinid.. Korra olin ebaleval seisukohal, et kas ikka jõuan võtta endale seda lisakohustust, samas sai edevus minus võitu ja võtsin pakkumise vastu.. Pole nii ammu sellist tegemist ette võtnud ja ju siis oli alateadvuses väike igatsus sedatüüpi nokitsemise järele..
Et kuskilt tuli järgi anda, siis muffinid on küpsetatud valmis poesegust, marju sisse ei soovitud. Loomulikult tahtsid lapsed koju ka muffineid ja kindlasti tuli sisse panna ohtralt astelpajumarju.. annab kogu selle magusa juurde mõnusa hapuka nüansi..
Kreemi jaoks otsisin pritsitava võikreemi retsepti ja leidsin ka mõned, mis ilmselt jagasid kõik põhiretsepti.. Või, tuhksuhkur, kondenspiim, konjak..
Et mul konjakit nagunii kodus pole ja miski minus pani muretsema, et lastele.. kas ikka.. siis lähenesin retseptile loominguliselt.. nii ta tuli..
Ained vahustasin elektrimikseriga..
Pildistasin kiirustades oma telefoniga, antagu andeks pildikvaliteeti puudutavate emotsioonide eest 😉
Koguaeg on nii väga kiire.. hirmus kohe.. siiski leidsime aega laupäeva hommikul lastega mune värvida ja mõnusalt pühapäeva hommikul koos koksida.. seekord sattusime plaaniliselt õed koos maale vanemate juurde ja tegime kahasse tordi ka.. tordikaunistamise maailmas on lahvatanud uud trend.. “russian tips”.. et siis vene stiilis tordipritsi otsad.. siiski juhtusin kuskilt lugema, et pole kindel, kas need on ikka alguse saanud Venemaalt.. ma põhjalikku uurimistööd nende päritolu kohta pole teinud.. meie otsad tulid otse hiinast ja üsna geniaalsed leiutised.. nüüd tuleb lihtsalt kreeme katsetama hakata ja harjutada, harjutada, harjutada!
Esimene katsetus hapuka võikreemiga.
Päikest ja sooja!
Sefiir on meie pere üks suur LEMMIK.. siiani oli vaieldamatult lemmiks Pihlaka sefiiritort või -korvike.. eriti hea on see just selle banaani pärast.. olen püüdnud erinevate retseptide järgi ka kodust sefiiritegu, aga no mitte pole selline välja tulnud.. Nüüd, tänu toreda sõbranna Margoti ahvatlevatele piltidele, uurisin tema retsepti kohta ja nii ta seda mulle lahkelt jagas.. ja ma tahan ka lahke olla, sest nii uskumatu, kui see ka pole, siis see töötab ja on maitsev.. ja pere juubeldab, kui emme hakkab sefiiri vuristama..
Korvikesed on tehtud tavalisest muretaignast.. võib-olla tegin liiga õhukesed, aga suhteliselt rabedad ja õrnad tulid ja kui veel täidist alla panna, siis üleöö seista lasta omal vastutusel, kippus pisut läbi imbuma..
Sefiir siis nii nagu soovitatud blogist http://liiliakokkamised.blogspot.com.ee/2013/06/sefiir.html
Ma kirjutan ka khe siia välja, siis teinekord kiirem üles leida..
4 munavalget (soovitav külmad munad otse külmikust)
soola näpuotsatäis
300g suhkrut
5-6 spl vett
1/4 tl sidrunihpet või sidrunimahla
Väiksemale seltskonnale teen pool kogust ning vahustmine on kuidagi kergem, parem konsistents tuleb mu meelest.. veel sefiirisem..
Pane paksupõhjalisse sangaga pottisuhkur ja vett nii palju, et suhkur on kaetud ( ca 5-6 spl) ja veidi voolav poti põhjas. Pane pott koos vee ja suhkruga tulele ( taimer 7 minutit – mul induktsiooni peal vist läheb kiiremini, et 7minutit on ilmne liig ja väga kärsatamine) ja samaaegselt hakka munavalgeid vahustama ( võta kuiv ja suuremas mõõdus nõu vahustamiseks, munavalged peavad olema otse külmikust, lisa väike suts soola ).
[Ma ise teen nii, et suhkrupott on pliidil hakkamas, panen taimeri ja hakkan vahustama, umbes minuti vahustan, siis panen pliidi 9 peale, see hakkab siis praktiliselt kohe keema.. siis vahepeal segan, tõstan lusikanpoti kohal üles ja lasen tilkuda ning vaatan, kas tilga otsa venib niidike ja kordan, kuni tulebki, samal ajal teine käsi vahustab (mul peent isevahustajat pole).. kui niidike tuleb, niristan munavalgevahu sisse mikserdamise ajal ja mikserdan mõned minutid veel.. kõik kokku u 7 minutit..]
Kui siirup läheb keema, siis võid ühe nõksu keerata tuld väiksemaks, aga üldiselt lasen mina täistulel keeda. Vahepeal sega 1-2 korda kergelt läbi. Kui 7 min saab täis, siis on aeg vaadata, kas siirup on valmis. Selleks pista teelusikas siirupisse korraks, lase liigsel siirupil ära voolata ja tilguta taldrikule tilgakesi- kui viimase tilga taha tekib nn udupeen niidike , siis on siirup valmis ( max aeg kokku 7 min 30 sek ) . Valmis siirup mullitab ja vahutab korralikult potis ning on hästi tihke välimusega. Üle keeta ei tohi- see juhtub kiiresti- ja siis on siirup tuksis.
[Ma ei ütleks, et mu siirup just ülemäära tihke välimusega oleks.. aga hele.. kui hakkab kollakat jumet võtma, on hilja.. kibe mekk tuleb juurde.. esimesd kaks korda läksid tuksi, kui üritasin retseptis antud aja järgi teha ja alles lõpus tilgutama hakata.. tilkumine ka vòtab pisut aega ]
Nii, valmis siirup võta tulelt ja hakka kohe keeval kujul munavalgevahtu ( vaht peab olema väga tugev, seepärast hakkagi kohe siirupi tegemisega samal ajal vahustama ) niristama ( mikserda maksimumkiirusel ). Vahusta mõni minut, siis lisa ca 1/4 tl sidrunhapet ( ole ettevaatlik, et palju ei saaks, muidu on sefiir hapu ) ja vahusta veel ca 5 minutit. On küll öeldud, et mõni vahustab ca 15-20 min, aga minul piisab ca 10 minutist korraliku sefiiri saamiseks.
[soovitan kindlasti sidrunhapet eelistada sidrunimahlale või poes müüdavale konsentraadile, need ei anna nii head efekti ja t vad vedelamaks.. aga võib-olla mulle ainult tundub.]
Kui sefiir on juba korralikult vahus, siis muutub hästi tihkeks ja hakkab lahti lööma kergelt kausi küljest nagu tugev vahukoor. Kui paar korda ära teed, ei tundugi enam eriti keerulise mässamisena ning retseptki juba peas.. ilmselgelt tarbime liiga sageli sefiiri..
Särtsu ja ilu mòttes lisan kondiitrikoti serva tilgakese meelepärast toiduvärvi.. Ettevaatlikult! Vedelama toiduvärviga võid otse pudelist tilgutades upsti juhtuda..
Suu magusaks!
PS! Aitäh sulle, Margot, et mind selle retseptin tõid!
Muffinid on küpsetatud Tartu Milli retsepti järgi ja sisse segatud ohtralt astelpajumarju.. peale tegin toorjuust-võikreemiroosid.. või noh.. katsetasin, kuidas välja kukub..
Panin u 150g toasooja võid, mikserdasin tuhksuhkruga (lisasin jaokaupa, et laiali ei pritsiks), siis mikserdasin juurde u 150g toorjuustu.. veidi toiduvärvi.. olen laisk ja ei vaarita ise toiduvärve, küll aga püüan leida poest looduslikumat laadi variante..
Udupilt on mu enda klõpsitud! Palun kergemat karistust..
Olen jätkuvalt hea ja hästi käsitleteva pirukapõhja otsingul.. seekord proovisin perenaine.ee st leitud isuäratavat kohupiima-moonikooki.. Perenaine.ee on selle võtnud omakorda kellegi blogist ja seal kenasti viited olemas.. mina kasutasin retsepti muutmata kujul.. olenemata lehel paistnud kommentaaridest, oli minu arvates väga maitsev kook.. ei olnud kuiv, mida ma natuke pelgasin.. võib-olla oleks võinud natuke tugevamad maitsed olla, aga kokku oli väga nämm..
Rullimisel kasutasin kahe küpsetuspaberi vahel rullimise tehnikat.. põhja puhul on see vägagi mugav.. ei pea liigse jahuga lökerdama ning rullitud tainas jääb tõstmisel terveks. Ja mugav on mõõta, kas on juba paraja suurusega.. kui valmis rullitud, tuleb lihtsalt ettevaatlikult eemaldada üks paberitest, keerata tainas vormile ja veel ettevaatlikumalt eemaldada teine paber, edasi toimida juba nagu tavaliselt muretaigna puhul..
Igal-juhul oli kook nii maitsev, et kirjutasin isegi retsepti oma armsasse käsitsikirjutatud retseptiraamatusse, et siis seda sealt hõlpsasti kätte saada, kui kohupiimakoogi isu tuleb..
Pildi tegin ise, paraku sai kook nii ruttu otsa, et lahtilõigatult jäigi pildistamata.. Perenaine.ee lehelt leiab ilusti just koogitüki foto, kus kenasti koogi kihid näha 😉
Mis siin ikka keerutada, kõik nii kenasti kirja pandud, et kopeerisin juhised ka enda koogi pildi alla..
Koogipõhi::
Moonikiht:
Kohupiimakiht:
Koogipõhjaks sega või suhkruga kergelt vahule. Lisa muna ning küpsetuspulbriga segatud jahu. Suru taigen lahtikäiva ja küpsetuspaberiga kaetud põhjaga koogivormi põhjale ja külgedele ning pane täidise valmistamise ajaks külma.
Moonikihiks sega toorjuust munakollastega, mooniseemnete, suhkru, tärklise ja sidrunikoorega. Lisa rummiessents. Kalla segu põhjale.
Kohupiimakihiks sega kohupiim, toorjuust, hapukoor. Lisa munad ja sidrunimahl ning siis omavahel segatud kuivained. Kõige viimasena lisa vahustatud vahukoor.
Kalla ettevaatlikult mooniseemne kihi peale (võid abiks kasutada lusikat ehk siis kallata esmalt lusikale, kui otse peale kallata, võib moonikihi laiali lükata).
Küpseta 175 kraadi juures ca 1tund ja 15 minutit. Kui pealt kipub kook liiga kiirelt pruuniks minema, pane foolium peale ja alanda veidi kuumust. Liiga kiirelt küpsedes on oht, et osa täidist jääb vedelaks. Lase enne lahtilõikamist jahtuda.
Seekord läks nii.. Olid küll pildid tehtud ja puha.. Kõik kenasti enne pühi ja ilusti hooaja tipphetkel.. Ja mis mis.. Piltnikul polnud aega nendega tegelemiseks.. No mis siis ikka.. Järgmised jõulud ju juba nurgataga.. Kohe on jaanipäev ja siis juba hakkamegi ju päkapikke ootama..
Igal-juhul.. Ei ole ma kunagi olnud eriline piparkoogisõber.. ei ole ma osanud hinnata nende ilu ega ka maitset.. Kuid nüüd, lastega, olen need enda jaoks avastanud.. Tahaks ju mingit toredat koostegemist.. Niisiis tuli lihtsalt jõuda tõdemseni, et kui teen ise taigna, saan ju ka ise maitset sättida.. Laste nimel ma siis selle tegemise ette võtsingi. Ilmselt padupiparkoogitajad muigavad minu leitud ja rohket kasutust leidnud piparkoogitagna peale, aga meile see sobib ja mis köigetähtsam – see töötab.. Nii et isegi needsamad padupiparkoogitajad on retsepti küsinud.. eelmisel hooajal maitsestasin ikka täiestinise, sel korral oli pisike asjuline, kes pudeliski paigal ei seisa, igal sammul abiks ning kasutasin valmissegatud Santa Maria piparkoogimaitseainet.. lihtsalt kogused erinesid retseptis soovitatuga.. terve paki asemel kasutasin umbes kolmandikku.. ja tõesti piparkoogid tulid nii maitsvad, et isegi mina neid söön, hea meelega..
Retseptiga on nüüd kahjuks selline lugu, et kuna olin selle omale käsitsi raamatusse kirjutanud, ei tea ma kellele viidata.. Leidisn selle google- otsinguga ja ei tulnud eriti pikalt otsida.. Vabandan allikablogi ees, sest oma inglite ja pättide kõrvalt uneaja arvelt ma lihtsalt ei ole nii tubli, et seda uuesti üles otsida..
Retsept ikka ka..
(nonii.. järjekordsed vabandused! loodan, et kellelgi kael kõveraks ei jää.. ma ei oska selle ipadiga sina-peale saada)
Päikest! Järgmised jõulud pole enam kaugel!
elu kahe pisikese lapse ja remondise koduga jätab vähe aega hobidele ja veel vähem blogimisele.. kahjuks.. aga üks minu omadest sai vahepeal kolmeseks.. selleks puhuks vötsin omale natuke aega ja küpsetasin..
kasutasin oma vennanaiselt saadud muffiniretsepti.. pistsin vaarikaid peale (oleks võinud isegi rohkem olla) ja kaunistasin toorjuust-võikreemi ja värviliste täpikestega.. loomulikult ei suuda ma praegu neile paremat õiget) nime välja genereerida.. suure tortimuffini lõikasin seest tühjemaks ja täitsin kohupiimapastakreemiga, kus olid veel konservvirsikud, vaarikad želatiini.. nagu šarloti moodi.. võikreemi tegin esimest korda elus.. köik kokku sai päris magus.. aga mulle meeldis..
siinkohal sooviksin vabandada külaliste ees, kes said ainult poetorti.. selline ilus tort, aga tõeliselt õudne seebimaitseline elamus.. kahtlustan, et kondiitril läks midagi retseptis segamini.. kui juba külalised läinud olid, proovisin ka seda, aga tükki lõpuni süüa ei suutnud.. nii et.. nii viisakad ei pea ka alati olema.. keegi ei öelnud, et midagi on kahtlast.. minu kook oli küll ehk liiga magus, aga nõudepesuvahendit seal polnud :p
-Kaidi-
Jaanipäevaks pidusaia.. otsustasin seekord olla ebatraditsiooniline ja jätta kaneelirullid mõnd teist korda ootama.. seekordsed rullid tulid hoopis suviselt marjased.. kuna tegemist siiski Eesti suvega, siis kasutasin külmutatud vaarikaid, aga inspireeriv retsept just seda versiooni soovitaski ( värske mammu pidi liiga mahlane olema)..
Põhjaks magus pärmitaigen.. olin hirmus kaval.. lausa kavalust täis.. hommik oli olnud ilus, soe ja päikesepaisteline.. ja seda kasutasin ilusti ära.. istusime perega liivakastiserval paljajalu, muru varbaid kõditamas 🙂 ja siis kui laps issiga lõunaund nautima läks, asusin mina askeldama.. tavaliselt eeldab ju igasugune pärmitaignamajandus toa või vähemalt köögi soojakskütmist.. haa.. aga suvel ju ei tahaks.. ei peagi.. vähemalt autoomanikud mitte 😀
Lõunaajaks oli ilm juba täiesti pilves ja jahe tuuleke täitis õue..samas oli auto end hommikusest päiksest nii soojaks kütnud, et seal ideaalselt tainast kergitada.. panin istmele suure kilekoti igaks-juhuks alla ja sinna potsti rätikuga kaetud tainakauss.. ja ruttu autouksed kinni.. taimeri sättisin 45 minutiks ning selle ajaga oli taigen ilusti kahekordsaeks kerkinud.. või noh nii palju kui ruumi oli, sest kogemata olid rätikuservad kausi alla jäänud ja kerkimisruum selle arvelt piiratud.. muidu oleks võib-olla üle ääre ka kerkinud.. üle jaheda tuulise õue tuppa minekuks pistsin kogu kupatuse sellesse samasse poekotti, mis istmekatteks alla. sai pandud..
Edasi sõtkusin taina alla, poolitasin koguse ja rullisin suureks ristkülikuks.. katsin toasooja pehme võiga, ohtra suhkrukihiga ning puistasin peale küllaldaselt külmutatid vaarikaid.. seejärel rullisin selle ettevaatlikult tihedalt kokku ja lõikasin terava noaga pontsakad kettad.. kadutasin kõrgete äärtega küpsetusvormi, mille vooderdasin märjaks tehtud ja väljaväänatud küpsetuspaberiga.. sättisin siis kettad/rullid mõõdukate vahedega vormi, et oleks järelkerkimiseks ruumi, aga et ilusti üksteise vastu kerkiks.. ahi oli eelsoojendatud ~200°C.. kui küpsetis hakkas õrna pruunikat, pigem kuldset jume võtma, katsin vormi fooliumiga, et. seest ikka läbi küpseks, aga pealt liiga dunkel ja kõva ei tuleks.. kui tikuproov puhas, võtsin välja rätiku alla jahtuma.. kohe kuumalt pintseldasin üle ka veega.. et ei tekiks koorikut peale ja ikka mõnus pehme jääks.. seda võib ka külma piimaga teha..
Nüüd hakkasin valmistama glasuuri.. tegin sellise seguglasuuri.. veevannile panin sulama tükeldatud valge šokolaadi.. väikese potiga panin sulama ~2sl võid.. kui see sulanud, segasin sinna 1 cup mõõdulusikatäie tuhksuhkrut, 1sl piima ja teelusikaga natuke vanillisuhkrut.. mitte unustada segada sulavat šokolaadi.. kõige lõpuks lisasingi suhkruglasuurile sulašokolaadi ja segsin ruttu ühtlaseks.. tagantjärgi nägin, et oli veidi kooner ja oleks võinud rohkem šokolaadi panna.. (kasutasin Kalevi küpsetusšokolaadi, millest kasutasin pisut alla poole).. katsin täielikult jaktumata pidusaia kohe sooja glasuuriga.. kui kõik oli jahtinud, tundus silmale nagu oleks katteks tahenenud suhkruglasuur, aga tegelikult oli mõnus pehme ja šokolaadine 😉 ja rullide põhjad olid maejade sulamisest mõnusalt mahlased ja kleebused..
mõnikord harva võib ikka isudele järele anda.. sõõrikute tegemiseks kasutasin sellist nõukaaegset taignadosaatorit ja vastavalt sellele otsisin ka netiavarustest teiste sama toote omanike ülesriputatud retsepte.. ja ennäe, leidsingi.. ja polnud midagi keerulist..
Retsept:
Lahusta pärm soojas vees, lisa kuivained ning sega taignaks.
Lase tainal pool tundi soojas kerkida.
Kuumuta õli paksupõhjalises potis 170-180°C (termomeetri puudumisel – saiatükk pruunistub 1 min jooksul).
Meelita lusikaga taigen dosaatorisse, ära servani täis topi, kerkib edasi ja siis tuleb üle ääre!
Et taignaports dosaatorist välja tuleks, tuleb seda natuke raputada või vastu kätt kopsida. NB!!! dosaatori otsa ei tohi kuuma õli sisse panna.
Valmis sõõrikud nõruta majapidamispaberil ja raputa peale tuhksuhkrut.. eriti nämma serveeringu tarbeks soovitan soojale sõõrikule peale valge šokolaadi glasuuri.. mmm.. nagu Sõõrikukohvikus.. seekord kahjuks šokolaadi varutud polnud..
niisiis.. redutan metsas päikese ja lillede keskel.. ja paariks päevaks sain omale ühe rübliku juurde, kellel silma peal hoida.. selline vahva abiline on.. esimest aastat koolilaps.. täna sai siis veidiigavuse peletamiseks tegevust otsitud.. ennelõunal käisime metsa all lilli otsimas..
kui oma mudilane lõunaund nautima läks (tavaliselt ühinen temaga), leidsime meie endale meelepärast ajaveetmist.. ema oli mingi aeg ostnud prooviks Tartu Mill’i Pärmitaigen pulbrisegu ostnud.. nii ma siis selle kapist välja otsisin ja segasin enne õue minekut taigna kerkima.. kokkusegamine käis kiiresti ja lihtsalt.. korraliku puulusika abiga.. soojas köögis kerkis tublisti.. algul kausist välja kallates tundus veidi nätakas, aga tegelikult oli päris hea edasi töödelda..
abiline rullis tainapoolikud lapikuks.. edasi määrisin ma alustele toasoojusest pehmet taluvõid, abiline raputas peale suhkrut.. ühele lisasime korralikku kakaod ja teisele tublisti mooniseemneid.. pisut järelkerkimist.. muna-veeseguga pintseldamist.. naksti ahju.. ahjust välja vupsti.. ja valmis nad olidki.. taignal kõik maitsed paigas, saiakesed mõnusad ja pehmed.. eelkõige väga maitsvad.. ehk siis.. hõissa rannahooaeg..
vabandan piltide kvaliteedi pärast.. kiirustasin telefoniga..
päikest 😉